Soovin kõigile imelistele naistele suurepärast naistepäeva 🌺 Täna 2 aastat tagasi sai see blogi alguse ja ma poleks eales uskunud, et ma rahalise vabaduse saavutan veidi rohkema kui aastaga blogi algusest – wow 🤩
Igatahes soovin kõigile naistele õnne, edu, küllust, armastust, pealehakkamist ja eelkõige rahulolu iseendaga ❤ Eriti praegusel ajal on seda sisemist sära vaja rohkem kui kunagi varem, sest igal pool on nii palju kõike muud. Olge hoitud 🥰
Lumi on lõpuks peaaegu läinud ja õhus on tunda kevadet. Imeline 😍 Eriti kogu selles üleüldises negatiivsuses. Sellest on kõrini, ausalt. Ma ei loe, vaata ega kuula uudiseid juba aastaid. Olen seisukohal, et kõik oluline jõuab nagunii ühel või teisel moel minuni. Ja viimasel ajal on järjest rohkem ette tulnud seda, et ma mõne tuttava facebookis võtan jälgimise alt maha või lausa eemaldan sõbralistist. Kuidas inimesed jaksavad jahuda ja kiruda ja igasugust jama jagada, päevast päeva ja hommikust õhtuni 🤔
Igatahes, aasta lühim kuu on läbi ja hommikul ärgates on väljas juba valge. Kui detsember lõi kõik rekordid, siis aasta algusest liiguvad minu investeeringud jälle ülesmäge ja veebruari tulu ületas plaanipäraselt jaanuari oma.
Veebruaris tegin sarnaselt paljudele teistele ära tuludeklaratsiooni. See on küll koht, kus meie eesrindlikul e-riigil on kõvasti arenguruumi. Kuna minu ainsad tulud eraisikuna on investeeringutelt, siis kasvukonto ja aktsiate osa saan kenasti pangast maksuametisse saata, aga laenuintresside deklareerimine on küll totaalne kepp ja käpikud. Iga rida tuleb sisestada käsitsi – isikukood, nimi, summa. Loomulikult ei klappinud summad maksuametis ja minu tabelis, kui sellega lõpule jõudsin ja pidin käsitsi kõik ükshaaval veelkord üle kontrollima. Sisestatud andmeid ei saa ka sorteerida, et näiteks tähestiku järjekorras kuvada. Seega järgmiseks aastaks sain õppetunni, et kõigepealt reastan andmed oma tabelis tähestiku järgi ja seejärel maksuametisse samamoodi. Siis on lihtsam hiljem viga üles leida, kui midagi kuskil valesti läheb.
Veebruaris tegin investeeringutes ka muudatusi. Müüsin maha kõik kasvukonto fondid, mis kasumis olid ja alles jäi vaid üks. Asemele valisin kõrgema riskitasemega hoopis teistsugused fondid, millel usun olevat suuremat tulevikku – elektriautod, roheline tootmine jms. Kogu summat ma korraga tagasi ei pane, vaid kannan jupphaaval, et mitte kõike ühesuguse hinnaga osta.
Suurendanud olen ka krüpto osakaalu oma investeeringutes. Funderbeam on nii ja naa – ostmise ja müümisega teenisin seal veidi raha ja panin väikse osaluse ühte uude projekti, aga suuremaid summasid hetkel sinna investeerida ei plaani.
Laenude nõudlus on endiselt tagasihoidlik või siis olen mina oluliselt valivamaks muutunud. Selle tulemusena on mul enamik laene kenasti tähtaegsed ja pole pidanud kedagi juba sügisest kohtusse andma (ptui-ptui-ptui). Olen taas mõned suuremad laenud andnud kuni pooleks aastaks, seega on intressitulu järgmistel kuudel sellest tingitult ka jälle tagasihoidlikum.
5 päeva pärast ehk naistepäeval saab blogi juba 2-aastaseks. Uskumatu, kuidas aeg lendab 😀 Veebruaris ostsin endale ja lastele ära piletid ja majutuse üritusele Investeerimisfestival 2021. Eelmistel aastatel pole mul õnnestunud seal käia, sest kord oli keskmise lapse sünnipäev samal ajal, teinekord pesamuna liiga väike, ent seekord plaanin üritusest maksimumi võtta. Kuni pühapäevani (7.03) on piletid veel soodsamad, seega kasutage juhust ja tulge ka 😉
Uus aasta, uued väljakutsed 😃 Naisinvestorite klubi grupis facebookis olid jaanuaris mõned üleskutsed kohalike kokkusaamiste korraldamiseks, et teadmisi vahetada ja võtsin minagi ühest kinni. Seega nüüd olen taas ühes mastermind grupis, ühe korra juba kohtusime ka järgmisel nädalal on järgmine kohtumine.
Paaritunnise kohtumise asemel lobisesime esimesel korral üle 5 tunni ja juttu oleks veel kauemaks jagunud. Igatahes, sellel esimesel kokkusaamisel otsustasin proovida investeerimises kätt ka sellises valdkonnas, millest varem kauge kaarega mööda olen käinud – krüptoraha.
Aga kõigepealt siis jaanuari kuuülevaade ja seejärel natuke lähemalt uutest investeeringutest. Eelmise aasta alguses võetud eesmärk, et iga järgmise kuu passiivne tulu ületab eelmise kuu oma, jäi esmakordselt täitmata. Detsember ja jaanuar on eraisikulaenude osas väga vaiksed olnud ja jaanuari intressitulu oli pea kolmandiku võrra väiksem kui detsembris. Õnneks on nüüd sügisesed suuremad ja pikemad laenud jõudnud sinnamaale, et põhiosa on makstud, seega nende arvelt peaks intressitulu järgmistel kuudel kenasti ülesmäge liikuma. Igatahes jääb eesmärk käesolevaks aastaks samaks.
Ühisraha(s)tuse jätsin sellest aastast tabelist välja. Grupeeri kirjutasin korstnasse ja Mintoses on mingid summad in recovery (ehk sisuliselt hapud) ja ei viitsi neid enam igakuiselt jälgida.
Jaanuari portfelli lisandusid 3 uut nimetust – Funderbeam, Change ja krüptoraha.
Funderbeam on iduettevõtete börs. Prooviks ostsin ja müüsin seal paari firma osakuid, teenisin selle käigus paarkümmend eurot ja seejärel panin mõned alla turuhinna ostuorderid, mis pole realiseerunud.
Change on üks Funderbeamis kaubeldavatest Eesti iduettevõtetest. Nende äpp Change Invest võimaldab kaubelda krüptorahaga. Ostsin 500 Change enda osakut läbi nende äpi. Nende hind kahekordistus varsti pärast seda, seega olen kenasti kasumis hetkel.
Ja viimaks siis krüptoraha. Algul katsetasin mõnedega ja nüüd on mul mingi kogus krüptoraha, mis kõigub nulli ja kahjumi vahel. Vaatan, jälgin ja õpin. Ma ei ole varem näinud, et ükski investeering nii kiiresti üles-alla liiguks. Kui viitsiks, õnnestuks seal kauplemisega ilmselt korralikult teenida (või kaotada 🤣). Aga esialgu jälgin, õpin ja siis ilmselt valin mõned, kuhu mingi osa oma raha jaotan ja vaatan, mis saab.
Portfelli jaotus jaanuari lõpu seisuga:
Mulle kirjutas hiljuti keegi FB lehe messengeri, oli mu blogi ühe õhtuga järjest läbi lugenud (juba teine, kes nii ütles), uuris üht-teist ja siis muuhulgas ka minu plaane seoses pensioni 2. sambaga. Ja arvas ühtlasi, et võibolla peaksin selle kohta ka ühe postituse tegema.
Ütlen täiesti ausalt, et mul pole õrna aimugi, mis ma sellega teen. Kui esimesed jutud selle vabatahtlikuks muutumisest tulid, olin ma kindel, et ma ei tee sellega midagi. Kuni mingi aeg tagasi nägin tuttava seinal postitust tema 2. samba tootlusest. Vaatasin siis enda oma ja tootlus oli siis imeline 2.21% aastas ehk jäi isegi inflatsioonile alla. Ligi 18 aastat!
Variant on mitte midagi teha, kolida 2. sammas pensioni investeerimiskontole ja see ise investeerida või ära lõpetada ja välja võtta. Kuna mu 2. samba tootlus on üle mõistuse madal, siis viimase 2 variandi puhul suudan kindlasti suuremat tootlust teenida. Mu senine madal tootlus on loomulikult mu oma süü, kuna lõviosa ajast istus mu raha kuskil swedpanga fondis ja nuumas peamiselt panka. Nüüd on see aga Tulevas koos mu 3. samba ja laste omadega, seega see tootlus paraneb kindlasti.
Kuna mul seda raha vaja ei ole praegu, siis ma ei tee midagi. Suvel vaatan uuesti ja mõtlen, kas ehk tõsta see pensioni investeerimiskontole. Kui selleks ajaks on see senine kesine number vähemalt 2x suurem, siis ilmselt jätan ta sinnapaika.
Mis teie plaanid on pensioni 2. sambaga ja miks?
Ma olen jube sitt planeerija kõiges. 3 last on mul sündinud selliste vahedega, et esimese sünnist viimase täisealiseks saamiseni läheb pool elu ehk 33 aastat 😀
Töö osas samamoodi – kui ma enamuse aastast (julgelt üle 90%) tööd ei tee, siis vana aasta lõpus suudan omale ALATI mingi töö planeerida. Pean silmas siis seda tööd, mis raha sisse toob, mitte majaehitust jm, mis ainult raha välja viib. Igatahes, ilma mingi üllatuseta – nii ka sel aastal 😁 Eile tegin tööd ja täna tegin tööd. No nüüd on tehtud.
Kui detsembri numbrid kõik kenasti tabelisse sain löödud ja pildid postituse jaoks valmis, siis muidugi meenus, et tänase töö tasu 300€ peaks ka veel täna laekuma, seega raha number peaks selle võrra suurem olema. No mis seal ikka, praegu enam ümber ei viitsi teha ja jääb nii nagu on. Mõjutab see nagunii ainult raha osakaalu mingi komakoha võrra.
Eraisikulaenudena sai aasta jooksul (jaanuari lõpust praeguseni) välja antud 51615€, seega aasta eesmärk sai täidetud ja ületatud. Viimased 2 kuud pingutasin selle nimel, aga sellega tegin omale ka ühe karuteene. Detsembri passiivne tulu tegi nii korraliku hüppe, et algav aasta saab päris põnev olema 😬 Eks näis, kas suudan jätkuvalt täita ka teist püstitatud jooksvat eesmärki – et iga järgmise kuu tulu ületaks eelmist.
Uueks aastaks ma muid eesmärke veel ei pane – millalgi jaanuaris vaatan üle vanad eesmärgid ja panen paika uued.
Jätkuvalt püüdlen muidugi selle poole, et kinnisvara saada portfellis poole peale, suurendades laenude, raha ja kasvukonto osakaalu. Mintose halbades laenudes tiksuvat kübet ma põhimõtteliselt ei arvesta ja olen selle korstnasse kirjutanud. Tabelitest veel maha võtnud pole nagu grupeeri, aga uuel aastal ilmselt kraabin maha, sest väärtust sellel pole ja riivab ainult silma.
Aastale tagasi vaadates on mul olnud väga hea aasta. Ma uudiseid ei loe/vaata juba aastaid ja seega üldine negatiivsus mind väga ei kõiguta. Sotsiaalmeedias olen küll aasta jooksul korduvalt puhastust teinud – eemaldanud tuttavaid, kes ühel või teisel moel äärmusesse kalduvad, liigselt igasugust jama jagavad jms. Ka jälgitavate lehtede osas tegin korraliku suurpuhastuse. Puudust olen tundnud sellest, et häid sõpru ei näinud nii palju kui tahaks. Aga mis sitasti, see uuesti, nii et uuel aastal püüan seda parandada.
Soovin kõigile imelist aastavahetust ja külluslikku ja positiivset saabuvat aastat ❤
P.S. Tänu sellele, et aitasin blogijat Appi, ma olen võlglane, on blogi numbrid ka kõrgustes. Ma pole oma blogimist kunagi kuskil reklaaminud ja mu tuttavatest teab sellest ainult mõni üksik. Keegi kunagi soovitas selle rahajuttudesse lisada, aga ma ei näinud sellel vajadust – las kasvab ise 🙂 Aga nüüd elab blogi täitsa oma elu 😀
P.P.S. Ja Murphy seadus toimib laitmatult – just andsin veel ühe laenu ka välja, seega laenude number muutus ka 🤣 Ega’s midagi, uuel aastal võtan mingi päev tabelid ette ja teen korda 😀
Eile oli meil väiksema seltskonna laenuandjatega jõululõuna. Startisime hommikul, et lõunaks kenasti teise Eesti otsa jõuda.
Aga et kõik ausalt ära rääkida nagu Agu Sihvka, pean ma alustama 3 aasta ja mõne kuu tagusest ajast. Sel ajal ma olin umbes poole peal oma pesamuna rasedusega ja läksime suuremate poistega esmakordselt uude kohalikku restorani sööma. Kõik oli ilus ja tore, kuni koju tagasi jõudsime ja mul avaldus toidumürgitus. Istusin põhimõtteliselt hommikul kella 5ni telefon käes voodis, kaaludes kas jään elama või kutsun kiirabi. Kiirabi ma lõpuks ei kutsunud, aga ütleme nii, et see oli vist mu elu kõige hullem öö.
Nonii. Jõuame tagasi eilse juurde. Tark inimene uuesti samasse ämbrisse ei astuks, eksole? Aga ei! 3-tunnise sõidu järel jõudsime teise Eesti otsa, kohtusime ülejäänud seltskonnaga ja läksime söögikohta. Ja mis mina siis tegin? Tellisin omale eelroaks loomulikult jälle selle kuramuse caesari salati krevettidega, mille pärast ma 3+ aastat tagasi öö läbi hinge vaakusin. Ja oh üllatust! Praad ja tort said vaevu söödud, kui mina jälle suremas olin.
Kirsiks tordil oli muidugi see, et lapsed olid kodus ja mind ootas koos osa seltskonnaga 3-tunnine reis tagasi koju 🙄 Kiire vahelepõikena – koju jõudes oli vanima lapse ainus küsimus mu jutu peale – miks Sa siis jälle seda sõid? Loogiline, onju 🤦♀️
Igatahes, tunne oli selline, et sinna ma suren. Õnneks tuli kohalikul võõrustajal kohe mõte, et pressime emosse, küllap nad kuidagi ikka aidata saavad. Sain süsti ja vedasin end vaevaliselt auto tagaistmele, kuigi tunne oli küll selline, et viskaks kiirabi kõrvale parki pikali ja ei liigutaks lillegi enne, kui eluisu tagasi tuleb. Kiirabis öeldi, et mõnele mõjub kiiresti, mõnele tüki aja pärast ja mõnele ei mõju üldse, aga muud neil teha pole. Õnneks minule mõjus, saime umbes kolmandiku teest sõidetud, kui mul eluvaim taastuma hakkas ja tekkis tunne, et võiks lausa vett juua proovida. Võtsin tanklast vett ja keefiri ja viimase veerandi teest teise laenuandja juurest koduni sain ise sõidetud.
Aga loll on loll olla ikkagi – plaanid ürituse, sõidad selleks teise Eesti otsa ja siis keerad ise endale käki 🙄 Mis seal ikka – mis sitasti, see uuesti. Rohkem ma elu sees krevettidega caesari salatit ei telli mitte kusagil.
Ma olen varem ka kirjutanud neiust, kes pärast tõelist põrgut püüab oma elu joonde saada. Mõned päevad tagasi lugesin ma ta postitust ja lihtsalt nutsin seda lugedes. Võhivõõras inimene, aga sellist olukorda ei sooviks vihavaenlasele ka.
Ma olen oma elus piisavalt vägivalda kogenud – füüsilist, seksuaalset, vaimset. Aga mitte kunagi pole ma olnud olukorras, kus ma tunneks ennast nii lootusetult, et arvaksin, et mu lastel on minuta parem. Vastupidi – mõtlen pidevalt sellest, et oleks mind vaid piisavalt kaua, et nad kõik suureks kasvatada. Mu ema suri veidi peale keskmise lapse sündi vähki, isal on samuti elu jooksul erinevaid kasvajaid olnud, seega arusaadavalt ma muretsen selle pärast. Mul on tehtud küll elukindlustus, aga mu pesamuna sai äsja kolmeseks ja 100 000 eurot ei ole just suur summa kogu eluks.
Öeldakse, et naine võib saada nii palju lapsi, kui ta suudab üksi üles kasvatada. Ideaalis on igal lapsel 2 vanemat, aga reaalsuses tihti üksainus. Minu lastel on samamoodi – vanim poeg on alates mu raseduse algusest minuga üksi olnud. Kahel nooremal on küll teoreetiliselt isa, aga praktikas on kõige noorem olnud sünnist 24/7 minuga ja keskmise osas oli kokkulepe, et iga teine nädalavahetus on isaga. Reaalsuses oli see isa nädalavahetus vist viimati augustis ehk seda tuleb heal juhul 2x aastas.
Jõulud on imede aeg. Kui Sa tahaksid head teha, siis loe Kristi Saare üleskutset ja ehk saad Sinagi aidata kellegi elu veidi paremaks muuta ❤ Mina olen teda jõudumööda aidanud, maksin ära ühe laenu, mis muidu oleks 3x kulukam olnud ja muudan selle pere jõulud veidi rahulikumaks. Kui Sul on võimalik, siis aita ka. Ja märka inimesi oma ümber. Loe Eesti Ekspressis ilmunud lugu (aga mitte vastu ööd, sest unetu öö on kindel). Elu on habras. Vahel aitab ka lihtsalt sellest, et oled olemas.
