Mai on üks täielik hullumaja olnud, isegi mu väsimus on surmväsinud ja püsib elus ainult kohvi najal. Ja kõige nõmedam sealjuures on see, et polegi nagu õieti midagi teinud 🙄
Ok, seitse alusetäit kive sain ümber lapatud aia äärtesse nii, et nad mul enam keset teed jalus pole.
Mastermind grupp sai käima lükatud ja juuniks on teine kokkusaamine juba paigas.
Tänasega saab keskmisel lasteaed läbi. Õigemini täna õhtul on lõpupidu ja teoreetiliselt ta võiks kuni sügiseni veel lasteaias tiksuda ja siis kooli minna, aga mulle tundus, et lõpupeoga võiks lasteaed läbi saada, seega ta siis homsest sügiseni kodus. Tegelikult küll tänasest juba – hommikul kurtis üks palavikku, teine kurguvalu ja nii jäi kogu kamp koju ja lähme alles pärastlõunal peo ajaks lasteaeda. Üks kraaka oli ilmselgelt liiga vähe või siis olin meeltesegaduses, igatahes palju õnne (loe: raudseid närve) mulle 😏 Paari nädala pärast saab kahest kolm ja pidu võib alata 😬 Kasvuspurdi lõppu ei paista ka endiselt kuskil, seega järjest põnevamaks läheb 🙄
Aga – midagi sain vähemalt mais tehtud. Eile sain lõpuks oma kodulehest jagu. See pole küll suur saavutus, aga ma jõudsin juba kümneid või sadu kordi mõelda, et annan alla, luftitan oma sajaseid ja palkan kellegi appi. Seda suurem oli mu rõõm, et hoolimata juuksevärvist sain lõpuks ikkagi asja tööle. Kuigi tõele au andes andis juuksevärv ikka tunda küll – kui oleks ise pusimise asemel kohe guugeldamisest alustanud, siis poleks pidanud kraaka kuu aja päevaunesid tulutult kulutama 😏
Nüüd vähemalt kõik toimib – saan pilte ja tekste muuta, kustutada ja lisada. Järgmised (loodetavasti mitte kuu) päevauned lähevad siis sellele, et see koduleht nüüd ilusaks ja asjalikuks ka teha. Aga algus on tehtud vähemalt, lõpuks ☺