Rahablogi. Investeerimine algajale. Investeerimine väikeste summadega.

Oled nõus, et algajale tundub investeerimine nagu raketiteadus? Loed raamatuid, blogisid, foorumeid ja ikka on selline tunne, et ei tea, kust alustada. Jääb mulje nagu investeerimine väikeste summadega on täiesti mõttetu ja selleks, et rahaga raha teha, peaks seda üleliigset raha juba korralik kohvritäis olema. Tuleb tuttav ette?

Tegelikult ei ole investeerimisega alustamiseks miljoneid vaja ega isegi mitte tuhandeid, investeerimist saab alustada ka väga väikeste summadega. Palju lihtsam on igakuiselt ja järjepidevalt midagi investeerida, kui koguda mingi suurem summa alustamiseks, eriti algajal.

Teine asi on see, et ideaalset aega pole olemas. Ükski inimene pole mitte kunagi piisavalt tark ega tea kõike, ükski aeg pole ideaalne ja ükski summa pole kunagi piisav. Tegelikult on küll – investeerimine algajale eeldab esimest sammu. Ehk siis tee otsus alustada ja tee selleks esimesed sammud.

Kust alustada? Väikeste summadega investeerimiseks on mitmeid variante, mina räägin alustuseks kahest – investeerimisfondid ehk ETFid ja ühisrahastus.

ETF on börsil kaubeldav fond, mis järgib mingit konkreetset indeksit, näiteks S&P 500 (USA 500 suurimat firmat). ETFidesse investeerimine on vähem riskantne kui üksikaktsiatesse, kuna 500 suurimast firmast võib küll mõni pankrotti minna, kuid mitte kõik korraga. Majanduslanguses on muidugi ka aktsiaturg languses ja seda nii üksikaktsiate kui investeerimisfondide osas. Lisaks väiksemale riskile on ETFide puhul ka tasud väiksemad – aktsiate ostmisel ja müümisel on alati teenustasu ja selle tasa teenimiseks peab ostetavate ja müüdavate aktsiate kogus olema piisav.

Algaja jaoks on hea võimalus investeerimisega alustamiseks näiteks LHV kasvukonto. Sellel puudub esimesel aastal haldustasu ning kuni 26. eluaastani on see samuti haldustasuta, seega kõige kasulikum on alustada nii noorelt kui võimalik.

Mina tegin umbes aasta tagasi endale ja oma kõigile kolmele lapsele kasvukontod. Väiksem polnud siis veel aastanegi, keskmine oli kuuene ja vanim poeg 14. Tänaseks on pesamuna kasum ligi 10€, keskmisel üle 20€ ja vanimal ligi 50€, kontode väärtused vastavalt ~75€, ~275€ ja üle 620€. Kasum on tekkinud dividendidest ja fondi väärtuse kasvust. Kui täisealiseks saavad, siis otsustavad ise, kas ja kuidas edasi koguvad, loomulikult püüan omalt poolt õiges suunas mõjutada 🙂

Enda kasvukontole lisasin veel mikroinvesteerimise. See tähendab seda, et iga kaardimakse puhul, mida teen, ümardab pank summa järgmise täiseuroni ja kannab vahe päeva lõpus mu kasvukontole. Nii laekub sinna lisaks mu püsikorraldusele ja käsitsi tehtud maksetele veel iga nädal mõned eurod.

Kui tunned, et kasvukonto võiks Sulle sobida, aga jääd millegagi hätta või ei oska fonde valida vms, siis anna julgelt kommentaaris märku – aitan heameelega.

Nagu alguses kirjutasin, siis teine võimalus investeerimiseks väikeste summadega on ühisrahastus. Kuna sel teemal kirjutasin hiljuti, siis ei hakka end kordama, ühisrahastuse ülevaate leiab teemast Millist ühisrahastust valida? Ühisrahastuse osas samamoodi – kui vajad mingis osas abi, siis anna kommentaaris teada.

Head investeerimisega alustamist 🙂 Ja tore oleks kuulda ka Sinu edusammudest – mida otsustasid ja millega alustad?

Rahablogi. Lifehack. Hakkan tasustatud raamatulugejaks 😉

Kas teil on ka kummuti peal hunnik pooleliolevaid raamatuid, mida ei jõua kuidagi läbi lugeda? No lihtsalt ei leia laste, töö ja ehituse kõrvalt seda aega, et raamatuid lugeda 🙄 kuigi väga tahaks. Niisiis otsustasin raamatuid lugema hakata nii, et selle eest saan tasu. Hea plaan, onju? Minu enda arust küll 😎

Tegelikult kirjutasin vist juba ühes varasemas postituses, et plaanin mõne hea raamatu tõlkida võtta. Ma olen vahelduva eduga tõlkinud umbes 25 aastat, aga põhiliselt juriidilisi tõlkeid – lepingud, seadused jm dokumendid. Ühtegi täismahus raamatut pole ma seni tõlkinud.

Eile sain oma proovitööle positiivse vastuse, seega jääb nüüd vaid esimest pakkumist oodata 🙂 Tasu on küll poole väiksem kui mu tavatõlgetel, aga arvestasin sellega, et raamatute tõlkijaile pakutakse väiksemat tasu. Maht on suurem ja kogutasu võiks seega korralik tulla. Lisaboonusena saan “lugemise eest palka” – mis nii viga elada 😁 Tegemist on kirjastusega, mis kirjastab justnimelt selliseid inspireerivaid raamatuid, mida heameelega loeksin – enesearengust, positiivsest mõtlemisest, rahast, ärist jms. Seega minu jaoks täielik win-win diil 🙂

Põhitegevuse osas on ka väga aktiivseks läinud – üks projekt sai lõpule kuu keskel, üks pisem sel esmaspäeval, teine pisem saab pühapäeval realiseeritud ja kolmas pisem järgmisel esmaspäeval. Detsembris peaks jälle vaiksemaks jääma ja rahulikum olema kuni talve lõpuni.

OSB paigaldus edeneb väga nirult 🙄 Kui tasustatud tööd on palju, siis jääb ehitus tahaplaanile. Aga täna jäi välja minemata eriti proosalisel põhjusel – mu tutikas tänavakivi on libe nagu latikas 😒 Ei julenud sellise libeda liuväljaga redelile turnima minna ja karta on, et homme sama seis.

Samas tellisin eile juba voodrilaua ka ära, mis OSB peale läheb, seega aeg taob hirmsasti jalaga ahtrisse. Ja kõige põhilisem – sara on külm nagu hundilaut ja õiget külma pole veel olnudki 🙄 Lihtsalt masendav 😒 Ma olen veel eriline külmavares, liigun 2 paari sokke ja pükse jalas, magan retuusides ja kampsunis 2 teki all.

Aga positiivse noodiga lõpetades – blogi on see kuu teinud tõsiselt üllatava spurdi. Eelmise rekordkuuga võrreldes on see kuu külastusi pea topelt, ilmselt kuu lõpuks saab kahekordne kuu külastuste arv ka ületatud. Minu siiras rõõm, aitäh teile – loodetavasti leiate siit midagi meeldivat ja/või kasulikku 🙂

Rahablogi. Elust, rahast ja valikutest.

Eile tekitas Facebookis Finantsvabaduse grupis üks teema päris populaarse arutelu ligi 200 kommentaariga. Teemaks oli Eesti elanike finantskirjaoskuse ehk rahatarkuse uuring 2019, mille kohaselt ligi kolmandik inimestest ei säästa sentigi oma sissetulekutest (err uudis). Uudis ise pole minu jaoks üllatav, aga selles üllatusin küll siiralt, et sellises grupis on niivõrd palju inimesi, kes ka usuvad, et enamik inimesi Eestis ei saa säästa. Huvitav, kuidas on sellise mõtteviisiga inimesed sattunud Finantsvabaduse gruppi või mida nad seal teevad 🤔

Kes vastutab minu elu eest? Kes vastutab minu heaolu, minu laste, minu valikute eest? Mina ise loomulikult. Mitte ühiskond, riik, valitsus ega naabrid, sõbrad, sugulased ega ka minust edukamad, rikkamad, targemad või tublimad.

Iga inimese elu, hetkeolukord ja heaolu on tema enda otsuste ja valikute tulemus. Inimene ei ole puu, et ta oleks mingisse olukorda (elukoht, töökoht või muu) kinnistatud. Muutused algavad igaühest endast – kui Sulle ei meeldi, mida Sa teed või kus Sa oled, siis muuda seda.

Ma olen nii mõneski postituses kirjutanud oma majaehitusest. Ehk siis üle 3 aasta tagasi hakkasin ühte tõelist sara endale ja lastele elamisväärseks kõpitsema. Ise, peaasjalikult üksi ja oma sissetulekutest ilma laenuta. Sisse olen seni ostnud 2 teenust – põranda betoonivalu ja õhksoojuspumba paigalduse.

Päris alguses olid abiks õde ja õemees lammutuse, majja liiva tassimise ja tühja ruumi vannitoa ehitamiseks gyproci lakke panekuga, õde käis pärast ka parketi algust aitamas ja pahteldamas-lihvimas. Mõned sõbrad on selle aja jooksul aidanud vana saast seintelt maha saada (20a seisnud tuuletõkkeplaat ja klaasvill selle all) ja peno seina.

Ülejäänu olen kõik üksi teinud alates põrandaküttetorustiku vedamisest kuni vannitoa otsast lõpuni plaatimiseni ja kõik, mis sinna vahele on mahtunud. Teine korrus on kütte puudumise ja olematu soojustuse tõttu veel kasutuskõlbmatu, seega elame koos lastega esimesel korrusel. See tähendab umbes 70 m2 pinda, mis koosneb vannitoast, köögist ja elutoas.

Ehk siis elan koos 3 lapsega jämedalt 40 m2 toas, milles vaba põrandapinda on umbes pool. Vaba seinaäärt on umbes 3 meetrit, millest üle poole on 2 ust. Ülejäänud seinaäärsed on täis mööblit – üks nari, üks lahtikäiv diivanvoodi, üks beebivoodi, 2 tugitooli, suur kirjutuslaud, paar riiulit ja kümmekond kummutit.

Kas selline elu on mugav? Muidugi mitte! Ma tahaksin omale enda tuba, ideaalis veel ka töötuba, kuna töötan palju kodukontoris. Lapsed on nii suurte vanusevahedega, et igaühel peaks ideaalis oma tuba olema.

Enne siinsesse ehitusse kolimist üürisin siin lähedal ühte tuba suurest majast, ca 20 m2. Toas elamise eest maksin maja arved ja täitsin muid kohustusi – käisin omaniku isa ja poja eest vajadusel poes, hoolitsesin koera eest, hoidsin aeda ja maja korras. Polnud ka mugavusega hiilata.

Paljud mu tuttavad on mu majaehituse kohta küsinud, et miks Sa seda üksi teed? Miks Sa kedagi appi ei palu? Aga kõigil inimestel on oma elu. Kes see tahab pidevalt teistel abiks käia, eriti kui see majaehitus ongi üks lõputu projekt? Ja kui laenu ei võta ja teed kõike oma sissetulekutest, siis ei olegi teisi variante, kui teed ise ja nii kiiresti ja hästi kui suudad, nii rahaliselt kui ajaliselt.

Ja kuigi tihti on sellest sarast ja kogu sellest tööst selline kopp ees, et jookse metsa, siis on see ikkagi parem, kui elada naabrist paremini ehk üle oma võimete – elada majas, mis on pool elu panga oma, sõita autoga, mis on liisingufirma oma ja kuuluda sellesse kolmandikku, kes ei saa sissetulekutest sentigi säästa.

Minu töö on tulemuspõhine ja tihti ei ole mul kuude kaupa töist tulu. Võin öelda, et julgelt üle poolte kuude ei teeni ma sentigi töist tulu. Ja sealjuures kulud on ka ehitust arvestamata keskmisest suuremad, mu igakuised püsikulud on neljakohaline summa. Sellegipoolest on kõik arved õigeaegselt makstud, söök laual ja riided seljas. Just sellepärast ma elangi allpool oma mugavuse piire, et mul oleks võimalik säästa, investeerida, teenida passiivset tulu ja elada ära ka sel ajal, kui töist tulu pole. Ja justnimelt sel samal põhjusel peaksid säästma ka kõik need, kes seda “ei saa”. Sest elu tabab kõige valusamini just neid, kes selleks valmistunud pole – kui puhver on null, siis lööb iga ootamatus eelarve lõhki.

Rahablogi. Blogist, ehitusest ja söögitegemisest.

Müstilisel kombel on blogi täitsa oma elu elama hakanud 🙂 Kui ühes hiljutises postituses vaatasin numbreid, siis november on pika puuga varasematele kuudele ära teinud ja üle veerandi kuust on veel ees. Väga äge, ma loodan, et teile meeldib siin ☺️ Ühtlasi on see postitus ka juubilar – juba 50 postitust 😃

Eilne päev pressis niimoodi tööd täis, et OSB esimesed 10 plaati on üleeilsest seinas ja ülejäänud 78 ootavad ikka virnas. Pühapäevaks pakkus üks tuttav end appi, ehk liitub üks sõbrants ka ja saame mingi portsu veel seina. Täna püüan reikasid panna nii palju kui jõuan. Aga kärbeskaalus on kehv olla küll – üleeile püüdsin mis ma püüdsin, aga ei jaksanudki suurt redelit maja majale püsti ajada 🙄 Seega tuleb tunnistada (eelkõige endale!), et kõigega ei saagi üksi hakkama.

Aga täna pool päeva mässasin hoopis köögis. Kui pimedaks läheb, siis saan terve õhtu veel köögis mässata. Nimelt hakkasin esimest korda elus ise sülti tegema. Mulle tohutult maitseb sült, aga kunagi pole ise proovinud teha. Eile jooksin enne sõime minekut kiiresti Maximast läbi ja seal oli täpselt üks seakoot, 2 seajalga ja hunnik imeodavaid kanu (99 senti kilo). No ja siis nad muidugi ronisid poolvägisi mulle korvi. Noh et ikka igav ei hakkaks või nii 😬

Tegelikult jäi mulle facebooki mingis koduste toitude grupis mõni päev tagasi üks sülditeema silma ja eks sealt see alguse sai. Ega ma ju muidu tähele pane – võibolla on neid koote ja jalgu poes iga päev lademetes. Igatahes ette see võetud sai, eks näis, kuidas välja tuleb. Lapsed koolist tulles igal juhul ütlesid, et majas täitsa süldi lõhn 🙂

Eile sain muidugi korralikult närveerida ka lisaks kõigele. Nooremalt koolilapselt küsisin mitu korda, et oled kindel, et tuled bussiga, et mul luuramise aega ei jää. Jaa, kindel. Liigun siis linna kokkusaamisele päeval ja sõidan kooli juurest mööda täpselt sel ajal, kui meie buss peatusesse hakkab jõudma. Minu last peatuses pole 🙄

Saadan suuremale sõnumi, et kui koju jõuad, siis anna teada, kas teine on ka kodus. Käin kokkusaamisel ära, helistan – suuremal telefon väljas. Jooksuga poest ja lasteaiast läbi ja põhjagaasiga kodu poole. 5 minutit enne koju jõudmist saan suuremalt sõnumi – sry, mul oli aku tühi, oleme kodus ja kõik ok, väiksem ootas mind koolis ära. Koju jõudes lugesin siis sõnad peale, et rohkem isetegevust ei tule – kui midagi muutub, siis mina kuulen esimesena.

Ma tõsiselt füüsiliselt tundsin, kuidas ma selle 2,5 tunniga närveerimisest halliks läksin 🙄 Juba kujutasin ette, kuidas mu udupea läks mõni minut varem hoopis teise suunda väljunud vale bussi peale ja kuidas ma teda siis trajektooril Lasnamäe-Ülemiste mööda bussipeatusi taga hakkan otsima. Lapsevanema rõõmud 🙄 Elu on lill, eksole 😬

Rahablogi. Ehitusest, lastest ja Elisa klienditeenindusest.

Täna oli tegus hommikupoolik. OSB pidi 9.30 ja vahel saabuma, seega peale lasteringi hakkasin reikasid seina panema ja 9 plaati jõudsin ka seina panna enne, kui 13ks kooli juurde startisin.

Ma olen seni esimese klassi omale ikka autoga järele läinud, 3x on ajaliselt õnnestunud koos pesamunaga käru ja bussiga vastas käia, et koolilaps saaks bussiga tulekut harjutada ja ise koju tulema hakata. Leppisime siis kokku, et tuleb bussiga, aga ma igaks juhuks jälitan, et õige bussi peale ja pärast õiges peatuses maha saab 🙂

Sai ilusti hakkama ja homsest hakkab ise koju tulema. Hommikul kooli viies võtsime õeplika ka peale ja siis just meenutasin, et viimati sai bussi järel luuratud siis, kui suurem poiss koos õeplikaga esimest korda bussiga tuli. Tookord sain kokku 2 tundi autos passida ja jälitada, sest 2 pead on ikka 2 pead – need hulkurid otsustasid paar peatust varem maha tulla ja külapoodi minna. Ja kooserdasid seal kokku tund aega! Kujutan ette, et ma oleks kodus poissi oodates halliks läinud selle tunniga 😬

Igatahes kolmest igapäevasest lasteringist jääb üks nüüd ära ja mul tuleb selle võrra tund aega juurde – väga õige ajastus, vaja OSB kiiresti seina saada. Eile just raadios ütles, et nädalavahetuseks lubab lund 🙄 Selle nädalaga majatäit kindlasti pandud ei jõua, 88st 9 sain hommikupoole pandud ja paar tk jõuan ehk veel enne sõime minekut.

Aga Elisa klienditeenindus üllatas mind eile positiivselt. Nimelt sain ärikliendihaldurilt kõne, et minu sooduspaketid saavad selle kuu lõpus läbi. Ta küsis, kas soovin uusi piiramatu netiga pakette, millele saan aastaks 30% soodustuse või vanadele veel aastaks 50% soodustust. Viimati sain soodustuse nii, et Tele2 leping oli juba sõlmitud ja siis langetati hinda. Seekord oli märkmikus ka hüüumärgiga võrguvahetus juba kuu lõpus kirjas, aga vist ei lähegi vaja. Esimene kord minu aastatepikkuse kliendikogemuse jooksul, kui firma pakub ise boonuseid. Ise küsides pole neid kunagi saanud ja hinda on aidanud korrigeerida ainult võrguvahetus. Kiidan Elisat, väga positiivne 🙂

Rahablogi. Easy money 🙄

On Sul ette tulnud sellist olukorda, et saad mingi tööpakkumise, mis tundub täielik kökimöki? Rõõmustad, et pappi tuleb peaaegu mitte millegi eest? Novot, mulle täna tuligi selline käkitegu.

Eelmisel nädalal kirjutas mulle üks Šveitsi õigusbüroo ja pakkus mõnetunnist tööd, 25€/h. Töö sisuks ühe toimetatud tõlke kvaliteedikontroll. Kukepea 😁 No ja täna hommikul saabus siis see “kukepea” 🙄 Inglise keelest eesti keelde tõlgitud ja toimetatud leping. Avan lepingu ja esimene sõna vale. Vale algses tõlkes ja valeks parandatud toimetaja poolt. Nice! 🙄 Loen edasi ja oh üllatust – lihtsam ja kiirem oleks leping ise otsast peale tõlkida.

Saadan kliendile kirja ja küsin, mis teha – arvestatud 2.75 tunniga seda tõlget ära ei paranda ja kvaliteedikontroll ei peakski olema sama, mis toimetamine. Aega kulub, vastust ei tule. Lõpuks klient helistab, lepime kokku, et vaatan esimese lehekülje põhjal, kaua teksti toimetamiseks aega kulub ja annan teada. Kliendilt kuulen, et algne tõlge on pärit Guugl Transleidilt. Nojah, pole midagi imestada. Kahtlustan, et toimetaja on täpselt sama pädev kui “tõlkija”.

Umbes tunniga saan esimese lehekülje tehtud ja saadan kliendile kalkulatsiooni. Vastuseks tuleb, et neil on vaja oma kulud katta ja kas ma nõustuksin 300€ kogusummaga terve töö eest. Mõtlesin korra ja saatsin viisaka keeldumise. Põhjendasin ilusti ära ka, et nullist tõlkides kuluks mul aega märksa vähem kui selles Track Changes rägastikus normaalset tõlget saavutada püüdes ja tõlkides saaksin selle eest ka rohkem raha.

Vot siis easy money 🙄 Mina põhimõtteliselt masintõlget ei toimeta, sest see on selline saast, et ajakulu on kordades suurem. Kui firma tahab tõlkimiselt kokku hoida, siis mina seda kokkuhoidu neil kinni ei maksa. Tööd eelmisel nädalal vastu võttes ma ei teadnud, millega tegu. Täna faile nähes pakkusin lahenduse ja nihutasin selleks oma homseid asju, kuna algset töömahtu arvestades oli mul sellele arvestatud vaid tänane ennelõuna. Aga ma ei ole nõus sellega, et tõlkebüroo kulude katmine peaks tulema minu töö arvelt. Mu aeg maksab rohkem. Seega saatsin neile kingitusena selle ühe lehekülje, mille parandada jõudsin ja palusin kellegi teise otsida.

Kusjuures Eestiski on avaldatud raamatuid, mis on “masintõlgitud ja toimetatud”. Ühe sellise tellisin kunagi – siis ma veel ei teadnud, et see on masintõlgitud. Läbi pole raamatut suutnud siiani lugeda – kehva tõlke puhul läheb isegi raamatu lugemine vaevaliselt. Ja siiski leidub inimesi, kes ei saa aru, et masintõlge ei sobi kõigi keelte puhul ja eesti keel on selleks liiga keeruline.

Rahablogi. Majaehitusest.

Olen ilmselt juba nii mõneski postituses maininud, et elan majas, mis vajab “väheke kõpitsemist” ehk siis teen sitast saia ilusas eesti keeles öeldes 😬 Praegu vastab see kõige paremini kirjeldusele “kvartali kauneim penomaja” 🤪 Igatahes, mõned postitused tagasi panin omale eesmärgi majale jõuludeks voodri peale saada ja täna tegin esimese sammu ära – tellisin alusetäie OSB-plaati.

Miks OSB ja mitte voodrilaud? Sellel on mitu põhjust. Esiteks, üks kiht lisaks, mis maja veidi ehk soojapidavamaks muudab. Teiseks, OSB plaatide panekule kulub oluliselt vähem aega kui voodrilaua panekule ja hulga realistlikum on see enne talve tehtud saada. Kolmandaks, hind on odavam kui voodrilaual. Ja neljandaks, plaadi peale on pärast laudade panek ka lihtsam ja kiirem kui ainult penole pandud reikadele.

Paadunud optimist nagu ma olen, siis jätan endale siiski lootuse, et ehk realiseeruvad lähiajal veel mõned töised projektid ja suudan sellega eelarvesse (ja ka ajakavasse) mahutada ka voodrilaua. Aga enne pean OSB seina saama ja loodan väga, et see annab juba veidigi majale sooja juurde.

See nädal tegi tuntud blogija Henry postituse majas ja korteris elamise kulukusest. Ma olen umbes pool oma elust elanud korteris (valdavalt esimese poole) ja pool majas. Majas elamine on küll märksa kulukam ja ajamahukam kui korteris, sest töö ei saa siin iial otsa, eriti kui tegu vana ja kriitikat mitte kannatava majaga, aga sellegipoolest on sellel võrreldamatult rohkem võlusid, alustades hommikumantlis hommikukohvist oma aias, sõpradega grillimisest ja saunatamisest ja lõpetades sellega, et laps võib rahulikult õues toimetada ilma, et tema pärast muretsema peaks (välja arvatud mu kraaka muidugi, kes kogu aeg midagi leiutab 😝).

Alles üleeile õhtul jalutasin hommikumantlis 3 maja edasi naabrinaise juurde mett ostma, kohalikus kodupoes käin tihti oma “Valduri pükste”, macroga koos tööjope ja roosade crocsidega. Nagu mulle endale meeldib öelda, siis elan linna lähedal maal 🙂 Ja võin julgelt väita, et ma ei koli enam kunagi korterisse elama. Ja mul on endiselt eesmärk ehitada endale ja lastele nullist täpselt selline unistuste kodu, nagu ma tahan. Sinnani läheb veel muidugi aega, aga seni keskendun usinalt raha tegemisele ja loodan jõuda sellisesse seisu, et see unistuste maja valmib minu plaanide ja juhiste kohaselt, aga ilma, et ma selleks tellingutel peaksin turnima 🙂 Nagu keegi on öelnud – kui Su unistused Sind ei hirmuta, siis ei ole need piisavalt suured 😎