Eile oli meil väiksema seltskonna laenuandjatega jõululõuna. Startisime hommikul, et lõunaks kenasti teise Eesti otsa jõuda.
Aga et kõik ausalt ära rääkida nagu Agu Sihvka, pean ma alustama 3 aasta ja mõne kuu tagusest ajast. Sel ajal ma olin umbes poole peal oma pesamuna rasedusega ja läksime suuremate poistega esmakordselt uude kohalikku restorani sööma. Kõik oli ilus ja tore, kuni koju tagasi jõudsime ja mul avaldus toidumürgitus. Istusin põhimõtteliselt hommikul kella 5ni telefon käes voodis, kaaludes kas jään elama või kutsun kiirabi. Kiirabi ma lõpuks ei kutsunud, aga ütleme nii, et see oli vist mu elu kõige hullem öö.
Nonii. Jõuame tagasi eilse juurde. Tark inimene uuesti samasse ämbrisse ei astuks, eksole? Aga ei! 3-tunnise sõidu järel jõudsime teise Eesti otsa, kohtusime ülejäänud seltskonnaga ja läksime söögikohta. Ja mis mina siis tegin? Tellisin omale eelroaks loomulikult jälle selle kuramuse caesari salati krevettidega, mille pärast ma 3+ aastat tagasi öö läbi hinge vaakusin. Ja oh üllatust! Praad ja tort said vaevu söödud, kui mina jälle suremas olin.
Kirsiks tordil oli muidugi see, et lapsed olid kodus ja mind ootas koos osa seltskonnaga 3-tunnine reis tagasi koju 🙄 Kiire vahelepõikena – koju jõudes oli vanima lapse ainus küsimus mu jutu peale – miks Sa siis jälle seda sõid? Loogiline, onju 🤦♀️
Igatahes, tunne oli selline, et sinna ma suren. Õnneks tuli kohalikul võõrustajal kohe mõte, et pressime emosse, küllap nad kuidagi ikka aidata saavad. Sain süsti ja vedasin end vaevaliselt auto tagaistmele, kuigi tunne oli küll selline, et viskaks kiirabi kõrvale parki pikali ja ei liigutaks lillegi enne, kui eluisu tagasi tuleb. Kiirabis öeldi, et mõnele mõjub kiiresti, mõnele tüki aja pärast ja mõnele ei mõju üldse, aga muud neil teha pole. Õnneks minule mõjus, saime umbes kolmandiku teest sõidetud, kui mul eluvaim taastuma hakkas ja tekkis tunne, et võiks lausa vett juua proovida. Võtsin tanklast vett ja keefiri ja viimase veerandi teest teise laenuandja juurest koduni sain ise sõidetud.
Aga loll on loll olla ikkagi – plaanid ürituse, sõidad selleks teise Eesti otsa ja siis keerad ise endale käki 🙄 Mis seal ikka – mis sitasti, see uuesti. Rohkem ma elu sees krevettidega caesari salatit ei telli mitte kusagil.
