Rahablogi. Kuidas kriisis ellu jääda? Kuuülevaade märts 2020.

Hullumeelne aeg, kas pole? Uskumatult palju on kuu ajaga muutunud. Kodust on saanud kodukool-lasteaed-hullumaja. Proovisin kodukontori ka sinna mahutada, aga no ei õnnestunud kuidagi ja nii muundus kodukontor autokontoriks.

Kuigi lasteaeda hoiti pärast koolide sulgemist veel nädal aega lahti ühe rühmaga, siis mõistagi jäid kõik lapsed pärast eriolukorra välja kuulutamist koju ja ma ise ka. Esimesed 2 nädalat olid täielik hullumaja. Kui suuremate kooliasjad sai läbi häda õhtuks tehtud (1.klassi omal oli 10-13 asja päevas!), siis minu tööaega mahtus esimese 2 nädala peale tund-poolteist päeva kohta. Pesamuna teatas läpakat nähes kategooriliselt: emme tööd ei! Ja nii jäi mu ainsaks tööajaks tema napp päevauni.

Kui mõni aeg tagasi rõõmustasin, et võtsin ägeda raamatu tõlkimisse, siis täna ei jõua ennast ära kiruda. Rohkem puusse pole võimalik ajastusega panna, aga noh, kes midagi sellist oleks eales osanud ette näha? Tõlkimise pakkumist tehes arvestasin töömahuks 5 arvestuslikku lehekülge ja 2 nädalat lisaks koolivaheaegadele mõeldes. 8 nädalat sellest on kulunud, 5 järgi ja mul on jämedalt pool raamatust tõlgitud. 🙄

Kuna näha oli esimese kahe vabatahtliku karantiini nädalaga, et iseregulatsioon ei toimi ja minu töö jääb tegemata, siis kolmandast nädalast jagasime päeva lastega pooleks. Esimene pool päevast kodukool-lasteaed ja teine minu tööpäev. Seega viimased 2 nädalat olen hiljemalt kell 13 läpaka kaenlasse võtnud, kilomeeter kodust auto ära parkinud ja autos tõlkinud, kuni endal jaksu ja/või läpakal akut jagub. Planeeritud graafikusse pole küll veel jõudnud, aga igatahes on seis kõvasti lootustandvam kui paar nädalat tagasi.

Põhitegevuse osas on mul täielik vaikus. Poolikud projektid jäid eriolukorra tulekuga kõik seisma ja viimane töine tulu oli veebruari algul. Ainus sissetulek on hetkel eraisikulaenud. Nendega on endiselt kõvasti vaeva – paljud viivitavad ja jäävad võlgu.

Aga siiski on neist nii palju kasu, et märtsi arved said laenuintressidest makstud ja pool söögikulu ka. Seega kui hästi läheb, siis võiks aprillis eeldada, et olen finantsvabaduse saavutanud – hetkeseisu vaadates peaks aprilli laenuintressid ilusti katma kõik mu püsikulud, arved ja söögi. Passiivne tulu on muidugi palju öeldud selle tulu kohta 😁 Tegelikult nõuab see pidevat aktiivset tegevust ja pooltel laenuvõtjatel tuleb igapäevaselt seljas elada, et oma raha tagasi saada. Aga samas on see hetkel mu tulusaim investeering.

Veebruari osas olin ühe valearvestuse teinud, millele raamatupidaja märtsis tähelepanu juhtis ja märtsi graafikul sai veebruari intresside summa parandatud.

Muude investeeringute osas teen ka mõned muutused, ühisrahastusest hakkan väljuma nii, kuidas rahad vabanevad. Grupeer on hetkel lahtine – väga palju küsimärke ja tundub, et tegu võib olla pettusega. Igatahes on sotsiaalmeedias ja blogides palju postitusi, mis Grupeeri samasse patta pannud Kuetzali ja Envestioga. Saab näha. Soovituslinkide lehelt võtan nad maha. Mintoses on ka igasuguseid negatiivseid märke – järjest enam laenukontoreid satub põhjusel või teisel raskustesse, ootel maksete summad ja viivitused kasvavad jne. Mintos ise kehtestas teenustasu järelturul müümisele ja see sai mulle otsustavaks, et võtan rahad välja.

Aktsiad tasapisi juba langevad, aga mitte veel piisavalt, et ostma hakata. Ootan paremaid hindu ja samamoodi jälgin kinnisvara. Muid plaane hetkel polegi. Püüan raamatu tõlgitud saada ja ootan pikisilmi seda aega, millal see hullus läbi saab. Püsige kodus, küsige terved ja olge hoitud

Rahablogi. Elust, rahast ja valikutest.

Eile tekitas Facebookis Finantsvabaduse grupis üks teema päris populaarse arutelu ligi 200 kommentaariga. Teemaks oli Eesti elanike finantskirjaoskuse ehk rahatarkuse uuring 2019, mille kohaselt ligi kolmandik inimestest ei säästa sentigi oma sissetulekutest (err uudis). Uudis ise pole minu jaoks üllatav, aga selles üllatusin küll siiralt, et sellises grupis on niivõrd palju inimesi, kes ka usuvad, et enamik inimesi Eestis ei saa säästa. Huvitav, kuidas on sellise mõtteviisiga inimesed sattunud Finantsvabaduse gruppi või mida nad seal teevad 🤔

Kes vastutab minu elu eest? Kes vastutab minu heaolu, minu laste, minu valikute eest? Mina ise loomulikult. Mitte ühiskond, riik, valitsus ega naabrid, sõbrad, sugulased ega ka minust edukamad, rikkamad, targemad või tublimad.

Iga inimese elu, hetkeolukord ja heaolu on tema enda otsuste ja valikute tulemus. Inimene ei ole puu, et ta oleks mingisse olukorda (elukoht, töökoht või muu) kinnistatud. Muutused algavad igaühest endast – kui Sulle ei meeldi, mida Sa teed või kus Sa oled, siis muuda seda.

Ma olen nii mõneski postituses kirjutanud oma majaehitusest. Ehk siis üle 3 aasta tagasi hakkasin ühte tõelist sara endale ja lastele elamisväärseks kõpitsema. Ise, peaasjalikult üksi ja oma sissetulekutest ilma laenuta. Sisse olen seni ostnud 2 teenust – põranda betoonivalu ja õhksoojuspumba paigalduse.

Päris alguses olid abiks õde ja õemees lammutuse, majja liiva tassimise ja tühja ruumi vannitoa ehitamiseks gyproci lakke panekuga, õde käis pärast ka parketi algust aitamas ja pahteldamas-lihvimas. Mõned sõbrad on selle aja jooksul aidanud vana saast seintelt maha saada (20a seisnud tuuletõkkeplaat ja klaasvill selle all) ja peno seina.

Ülejäänu olen kõik üksi teinud alates põrandaküttetorustiku vedamisest kuni vannitoa otsast lõpuni plaatimiseni ja kõik, mis sinna vahele on mahtunud. Teine korrus on kütte puudumise ja olematu soojustuse tõttu veel kasutuskõlbmatu, seega elame koos lastega esimesel korrusel. See tähendab umbes 70 m2 pinda, mis koosneb vannitoast, köögist ja elutoas.

Ehk siis elan koos 3 lapsega jämedalt 40 m2 toas, milles vaba põrandapinda on umbes pool. Vaba seinaäärt on umbes 3 meetrit, millest üle poole on 2 ust. Ülejäänud seinaäärsed on täis mööblit – üks nari, üks lahtikäiv diivanvoodi, üks beebivoodi, 2 tugitooli, suur kirjutuslaud, paar riiulit ja kümmekond kummutit.

Kas selline elu on mugav? Muidugi mitte! Ma tahaksin omale enda tuba, ideaalis veel ka töötuba, kuna töötan palju kodukontoris. Lapsed on nii suurte vanusevahedega, et igaühel peaks ideaalis oma tuba olema.

Enne siinsesse ehitusse kolimist üürisin siin lähedal ühte tuba suurest majast, ca 20 m2. Toas elamise eest maksin maja arved ja täitsin muid kohustusi – käisin omaniku isa ja poja eest vajadusel poes, hoolitsesin koera eest, hoidsin aeda ja maja korras. Polnud ka mugavusega hiilata.

Paljud mu tuttavad on mu majaehituse kohta küsinud, et miks Sa seda üksi teed? Miks Sa kedagi appi ei palu? Aga kõigil inimestel on oma elu. Kes see tahab pidevalt teistel abiks käia, eriti kui see majaehitus ongi üks lõputu projekt? Ja kui laenu ei võta ja teed kõike oma sissetulekutest, siis ei olegi teisi variante, kui teed ise ja nii kiiresti ja hästi kui suudad, nii rahaliselt kui ajaliselt.

Ja kuigi tihti on sellest sarast ja kogu sellest tööst selline kopp ees, et jookse metsa, siis on see ikkagi parem, kui elada naabrist paremini ehk üle oma võimete – elada majas, mis on pool elu panga oma, sõita autoga, mis on liisingufirma oma ja kuuluda sellesse kolmandikku, kes ei saa sissetulekutest sentigi säästa.

Minu töö on tulemuspõhine ja tihti ei ole mul kuude kaupa töist tulu. Võin öelda, et julgelt üle poolte kuude ei teeni ma sentigi töist tulu. Ja sealjuures kulud on ka ehitust arvestamata keskmisest suuremad, mu igakuised püsikulud on neljakohaline summa. Sellegipoolest on kõik arved õigeaegselt makstud, söök laual ja riided seljas. Just sellepärast ma elangi allpool oma mugavuse piire, et mul oleks võimalik säästa, investeerida, teenida passiivset tulu ja elada ära ka sel ajal, kui töist tulu pole. Ja justnimelt sel samal põhjusel peaksid säästma ka kõik need, kes seda “ei saa”. Sest elu tabab kõige valusamini just neid, kes selleks valmistunud pole – kui puhver on null, siis lööb iga ootamatus eelarve lõhki.

Rahablogi. Esimene sõimepäev. Kooliks valmistumine. Taaskasutus.

Pesamunal oli kolmapäeval sõimes esimene harjutuspäev. Neil on tehtud nii, et esimesed 2 nädalat kuni septembrini on pisikestele rühm kuni lõunauneni ehk umbes 4 tundi. Uskumatu, mis 4 vaba tunniga tehtud jõuab – selline tunne nagu oleks vaba nädal olnud 😬

Hommikul sõimest tulles koristasin maja ära. Kuna laupäeval oli selline suurem põhjalik koristus, siis täna läks kiiresti – kraaka laiali loobitud asjad põrandalt ära ja tehtud. Seejärel võtsin ette väikseks jäänud lasteriided. Kuna mul on lapsed kõik üsna suure vanusevahega, siis riideid järgmisele hoida pole mõtet – upuksime lasteriietesse. Eelmisel nädalal sorteerisin ära ja tegin korda väiksemate kummutid, suurem toimetas oma asjadega ise.

Täna võtsin siis ette need varem välja sorteeritud väikseks jäänud riided – kümmekond kotitäit pluss sorteerida riidestangel olevad üleriided. Riided-jalatsid said läbi lapatud ja kolmeks jagatud – kohaliku poe juurde Humana riidekonteinerisse, müügieelsesse pessu ja müüki.

Leidsin facebookist sellise toreda lehe nagu Little things – lasteasjade taaskasutus ja minu jaoks väga sobiv ja mugav lahendus. Ma viin asjad sinna, nemad pildistavad ja müüvad. Esimesed 5 kotitäit jõudsin enne lõunast sõimeringi ära viia, Humana kotitäie ka. Nüüd siis on vannitoa põrandal ülejäänud kuhi, mis on vaja pesta-kuivatada ja seejärel ka müüki viia.

Pesamunal sõimes muidugi nii ladusalt ei läinud, esimesed 2 päeva on nii minek kui tulek nutuga olnud ja kodus näitab veel tükk aega, kui solvunud mu peale on. Esimesel päeval ei nõustunud kaissu päevaunelegi tulema, kuigi lasteaias oli juba 11 paiku väsimuse märke näidanud.

Kooliasjade osas on sel aastal kuidagi eriti hästi läinud suurema šoppamise vaevata. Suuremale valemivihikud koos paari pastakaga tellisin Maximast Barbora kulleriga koos toiduga koju ja olemas. Väiksemale sain taaskord facebookist abi – kogumispäeviku grupi kooliasjade teemas jagas keegi algklasside koolipakette. Mulle nii sobib – kõik vajalik ühes pakis ja smartpostiga saatekuluta kodupoe automaati. Jälle tehtud ✔

Päris poes käimata muidugi ei pääse. Üks päev käisin Pepcos pesamunale sõime jaoks rihmikuid ja dressipükse ostmas. Ühtlasi sain sealt ka keskmisele pojale kooli vahetusjalatsid alla 3€ ning mõlemale tossud 7€. Dressid ja teksased leiab veel kodustest varudest, koolivormi pluusi saan kliendilt (jälle facebooki abil), koolimütsi tellisin juunis, koolikott on tal olemas, seega ainult päevik veel puudu ja halvimal juhul saab selle kooli logoga versiooni osta õpetajalt. Seega esimesse klassi mineja on sisuliselt kooliks valmis 🙂

Suuremaga vaatame jooksvalt. Kui ta oma kummuti ja riidehunniku koristatud sai, siis tundus, et riidevaru on täitsa piisav. Vihikud ja kirjutusvahendid ka olemas, võibolla mõned kunstitarbed jms tuleb juurde osta. Vahetusjalatsid ja tossud on puudu. Aga üldiselt enamus asju olemas ja sel aastal suuremat koolišopingut ette võtma ei peagi 😃

Kuidas teil – kõik kooliks-lasteaiaks valmis või suuremad asjaajamised veel ees?

Ja teine küsimus veel. Kui tegin blogi, siis oli kindel siht rääkida oma rahaasjadest, investeeringutest, eesmärkidest jms. Kui nüüd oma postitusi vaatan, siis alguses esimesed kuud püsisin ilusti ree peal, aga mida aeg edasi, seda vähem on juttu rahast (või pigem investeerimisest ja rahalise vabaduse saavutamisest) ja aina rohkem kõigest muust. Ehk siis elu pressib igasse teemasse kuidagi 😏 Kui Sa postituse avad ja näed, et jälle krdi kivid või mähkmed või jumalteabmismuukräpp passiivse tulu tulpade asemel, siis kas oled pettunud? Ehk et kas peaksin edaspidi püüdma rohkem teemas püsida ja kirjutama ainult konkreetselt rahalise vabaduse saavutamisega seonduvast?

Rahablogi. Minu plaan rahalise vabaduse saavutamiseks

Eelmistes postitustes jagasin oma rahalise vabaduse teekonna algust – kust ma alustasin ja kuhu ma tänaseks jõudnud olen. Kuigi mitmed olulised sammud on mul tehtud – halbadest laenudest vaba, eelarve ja eesmärgid paigas ja oma rahaasjadest selge ülevaade olemas – siis rahalise vabaduse teekonnal paigutaksin end algusesse. Olen küll täitnud kõik eeldused finantsvabaduse saavutamiseks, aga investorina olen alles algaja – ütleme, et beebi 😀

Milline on siis minu plaan? Rahalise vabaduse saavutamiseks on vaja raha enda eest tööle panna ja selleks on vaja raha. Oletame tagasihoidlikult, et ma algajana suudan oma raha investeerida stabiilse 10% tootlusega aastas. See tähendab, et rahalise vabaduse saavutamiseks peaks mul väikse varuga olema investeeritud ca 250 000 €. Kui mu selle aasta eesmärk on investeerida 15 000 €, siis ilmselgelt ei ole mu plaan rahalist vabadust 10 aastat “koguda” 😏

Laias laastus on seega kaks võimalust – kas kulusid kärpida või tulusid suurendada. Eestiski on näiteid, et finantsvabaduseni jõutakse paari-kolme aastaga, aga reeglina on selle taga olnud ülim sääst. Mina seda lähenemist ei poolda – äärmused on alati hirmutavad. Seega minu plaan on kahe variandi kombinatsioon – ma hoian oma kulud kontrolli all nii, et see mu elukvaliteeti oluliselt ei mõjuta (üksi 3 last kasvatades sisaldub mu eelarves näiteks “terve mõistuse fond” – loe: klaas veini või rummikoks sellise päeva lõpus, kus juuksed on püsti peas ja/või hallid) ja samaaegselt tegelen järjepidevalt tulude suurendamisega. Selles osas jätan samuti äärmused välja ja 24/7 töötama hakata ei plaani, lisaks olen ma selle jaoks liiga laisk.

Ma ei taha elada nii, et täna jätan elamata selle nimel, et kunagi sajaühe aasta pärast kui rahaline vabadus saavutatud, siis hakkan elama. Selline eluviis ei ole ei jätkusuutlik ega ka mitte meeldiv. Elada tuleb tänases päevas.

Mida ma siis teha saan? Work smart, not hard. Pean tunnistama, et oma aktiivse igapäevategevuse raames ettevõtjana olen ma küll laisk olnud ja see annab muidugi tunda ka – mu eelmise aasta käive oli kolmandik üleeelmise aasta omast. Muidugi osa saan kirjutada beebi arvele, kes 2017a lõpus sündis, sest töö koos beebiga on peale esimest poolaastat kena väljakutse 😬, aga siiski mitte ainult – eelmise lapse sündides 2012. aastal tegin sama tööd samamoodi ja käive oli siiski märksa suurem.

Töötan 100-protsendiliselt soovituste põhjal ja ise oma teenuseid väga ei reklaami. Seega plaanin nüüd aktiivsemalt pildis olla ja seeläbi suurendada nii klientide arvu kui sissetulekut. Hea oleks muidugi koduleht ka valmis teha, mis juba aastaid viis või rohkem oma õiget aega ootab, aga nii tubli ma pole, et selle veksli praegu välja käin 😏 Veel.

Teiseks hakkasin see kuu lisaks blogi pidamisele kirjutama oma esimest raamatut. Alustuseks liiga suurt ampsu ette ei võta ja teen sel aastal valmis esimese e-raamatu. Sealt vaatan siis pärast edasi.

Kolmandaks ostan esimese kinnisvara üürile andmiseks. Kuna mul eriti pappi pole, siis järelikult pean rohkem aega investeerima, seega ju see mõni Kükametsa või Kolkaküla saab olema. Aga positiivne on seejuures see, et see peaks end esimese aastaga julgelt tasa teenima ja edasine on juba lõpmatu kasum 😎

Neljandaks on alati võimalus mõni kasutu organ maha müüa, kui muul viisil piisavalt pappi peale ei pritsi 😏 Ok, nali naljaks.

Kokkuvõttes on mu plaan selline, et teen neid asju, mis mulle meeldivad ja mida hästi oskan, pakkudes seeläbi väärtust teistele ja nii läheb mul endal ka järjest paremini. Teisiti ei oska ja ega ei tahaks ka – elu on siiski elamiseks ja kui raha saab eesmärgiks omaette, siis ei vii see kuskile.

Rahablogi. Kus ma hetkel olen

Nagu ma oma rahablogi esimeses postituses kirjutasin, siis alustasin ma oma rahalise vabaduse teekonda juba mõned aastad tagasi ja kõige olulisemad sammud on tänaseks tehtud. Mul oli suur eesmärk olla neljakümneselt laenuvaba ja ma saavutasin selle. Aastaid enne seda nägin kurja vaevu, makstes iga kuu tagasi võetud laene koos röögatute intressidega; mu pangakontod, firma ja auto olid arestitud ja olin seetõttu pidevas stressis. Sellist elu ei soovi mitte kellelegi. Olen oma loomult paadunud optimist, aga jube keeruline on optimistlik olla, kui oled sellisesse puntrasse jõudnud, et kuskilt ei paista ühtegi valguskiirt.

Change happens when the pain of staying the same is greater than the pain of change.

Tony Robbins

Nagu see lugu koerast, kes istus terrassil ja niutsus. Kui peremehelt küsiti, miks ta niutsub, siis ta vastas, et koer istub naela otsas, aga valu pole muutunud veel piisavalt tugevaks, et ennast liigutada. Ma olingi see koer päris palju aastaid – valus oli, aga järelikult mitte piisavalt, et muutuda 😏

Õnneks on see aeg nüüd seljataga ja teen kõik selleks, et mitte kunagi enam samasuguses olukorras olla. Selle jaoks võtsin kõigepealt oma eelarve kontrolli alla – võtsin ette oma terve aasta pangaväljavõtte ja täitsin eelarve tabeli kuuhaaval ära. Ma ei saanud küll tagantjärgi kõiki kulusid täpselt kirja, sest arveldasin palju sularahas ja seega jäi toidu- ja majapidamiskulude osa lahtiseks, aga ma teadsin suurusjärku, et toidupoes kulus ca 600-800€ kuus.

Järgmisena vaatasin tegelikud kulud kriitilise pilguga üle ja panin paika oma eelarve eesmärgid. Eelarvet täidan nüüd pidevalt, iga kulutuse panen sendipealt kirja ja jälgin, et ükski rida seatud eesmärke ei ületaks – aasta lõikes peavad kõik kulud jääma seatud eesmärgi piiresse. Lisaks vahetasin elektriteenuse pakkujat ja sain soodsama börsipaketi 0-marginaaliga. Väga hea on seda teha minuteenus lehe kaudu – täidad ankeedi ja saad pakkumised. Sealsamas saad pakkumisi küsida ka näiteks telefoni- ja internetiteenusele. Soovitan!

Lisaks sellele panen igast töisest tulust kõrvale vähemalt 50%, viiendik sellest läheb heategevusse (10% mu äritegevuse käibest) ja ülejäänu investeerin passiivse tulu kasvatamiseks.

Investeeringud on mul jagatud, osa eraisikuna ja osa OÜ alt eelkõige maksude optimeerimise eesmärgil. Eraisikuna on mul ja samuti mu lastel LHV kasvukontod, kuhu kannan püsikorraldustega igakuiselt igaühe vanuse summa. Lisaks panen sinna viiendiku igast töisest tulust, jällegi proportsionaalselt igaühe vanusele. Eraisikuna on mul veel teine investeerimiskonto, millele kogun raha ja ostan selle eest Balti aktsiaid. Lisaks on mul kontod nimega meelerahufond ja unistuste fond.

OÜna investeerin täna kolme ühisrahastusse – Mintos, Estateguru ja Crowdestate. Algselt tegin kontod oma olemasoleva OÜ alt, kus toimub ka mu igapäevane aktiivne äritegevus. Rahablogi loomise päeval tegin lisaks uue OÜ ja selle eesmärgiks on varad (investeeringud) igapäevasest äritegevusest lahutada. Vanast firmast ma ühisrahastusse raha juurde ei pane ja kui juba investeeritud rahad vabanevad, siis liigutan need uude firmasse. Estateguru tähtajad on kõige pikemad ja aasta lõpus/uue algul saan sellega ühele poole, Mintosest olen juba osa vabanenud rahast välja kandnud ja kõik saab uude firmasse kolitud loodetavasti lõpuks.

Ühisrahastuse osas hoian kogu aeg silmad lahti ja otsin aktiivselt uusi võimalusi juurde ühelt poolt parema tootluse leidmiseks ja teisalt riskide hajutamiseks. Oled teretulnud kommentaaris soovitusi jagama, kui oled mõne tulusa võimaluse leidnud – kasutan alati liitumisel soovituslinke, sest see on kasulik mõlemale poolele väikse lisa teenimiseks 🙂 Olemasolevatest meeldib mulle Mintos kõige rohkem, seetõttu on mul seal üle 50% minu kõikidest investeeringutest. Valin ainult tagasiostugarantiiga laenud ja alates 12% intressi, tähtajaga kuni 1 kuu. Autoinvest funktsiooni olen ka proovinud, aga hetkel jäänud selle süsteemi juurde, et iga päev hommikukohvi kõrvale vaatan seisu üle ja panen vabanenud raha uutesse laenudesse. Nii on mul võimalik liitintressist kõige rohkem kasu saada – vahe tuleb lausa tuhandetes, kui arvestada liitintressi kas igapäevaselt, igakuiselt või kord aastas. See on ka põhjus, miks mulle Mintos seni kõige sümpaatsem on – seal on igapäevaselt saadaval täna üle 100 000 laenu ja tähtajad algavad ühest päevast. Lisaks saab investeerimist alustada 10€ kaupa, seega see on ka ideaalne koht alustamiseks, kui keegi investeerimises päris esimesi samme teeb.

Kui crowdestate kõrvale jätta, siis enamik ühisrahastusi toimivad soovituste põhjal ehk kui liitud minu soovituskoodidega postituses toodud linkide kaudu, siis saad oma esimese 3 kuu investeeringutelt lisaboonust ja mina ka – mõlemale kasulik 🙂 Mintoses on praegu veel lisakampaania ka – kuni 29.03 registreerides võib esimese 2 nädala investeeringutelt veel kuni 1000€ lisaks teenida! Seega kui plaanid oma raha panna raha teenima, siis on praegu hea aeg alustada kiiremaks stardiks.

Mis ma tänaseks veel teinud olen? Tegin omale elukindlustuse – kuni mu passiivne tulu ei taga veel regulaarselt ja igakuiselt korralikku äraelamist, on mu laste tulevik sellega kindlustatud, kui minuga peaks midagi juhtuma. Ja lisaks ülaltoodud investeeringutele on mul mingi puhver ka sularahas ja kullas. Selle aasta eesmärgiks on teha ka esimene investeering kinnisvarasse välja üürimise eesmärgil.

Rahablogi. Kust alustada rahalise vabaduse teekonda 3?

Rahablogi eelmistes postitustes said kirja pandud kõige olulisemad sammud, mis rahaasjade korrastamiseks ette võtta tuleb – eelarve tegemine ja laenude likvideerimine. Kui sa ei tea, kus sa oma rahaasjades oled, siis kuidas sa oma rahalist seisu parandada saad?

Selle postituse all oled teretulnud jagama oma lähtepunkti – kas tulud-kulud said kaardistatud, eesmärgid paika ja mis ajaks laenud makstud saavad. Kas kulude osas oli üllatusi? Minul isiklikult oli küll – kui oma eelarve valmis tegin, siis torkas kohe silma, et toidukulu on ebaproportsionaalselt suur ja tuleb seda vähendada. Nädala toidu korraga ostmisega sain selle ilusti kontrolli alla.

Kui eelarve ja laenude osas on plaanid selged, siis tähtsuselt järgmine teema on säästud. Igal inimesel on vaja tagavara ootamatusteks. Erinevad allikad soovitavad säästa 1-12 kuu palk ootamatuteks kuludeks või tulude kaotuse leevendamiseks. Mõistlik oleks igal juhul hakata pärast laenude tagasimaksmist koguma meelerahufondi.

Meelerahufond võiks olla igapäevastest arveldustest eraldi spetsiaalsel pangakontol – minul ongi selle konto nimeks meelerahufond. Kui laenumaksed on lõppenud, siis võiks sellesama laenudest vabanenud summa igakuiselt kohe teisele kontole kanda. Isiklikult soovitan koguda vähemalt 3 kuu sissetuleku suuruse summa, aga 6 kuud annaks veel kindlama puhvri.

See fond oleks siis mõeldud sind kaitsma, kui sinuga juhtub midagi ootamatut – kas siis ettenägematu kulu või hoopis tulu kaotamine. Jääd tööst ilma, läheb auto või külmik katki või muu sarnane olukord on eelarvele korralik põnts, kui sul säästud puuduvad ja tihtilugu ka põhjus, miks inimesed laenulumepalli sisse satuvad.

Meelerahufond on mõeldud üksnes hädaolukordadeks. Hädaolukorrana ei kvalifitseeru kindlasti kingade-kottide allahindlused, viimase minuti reisipakkumised ja muu sarnane. Hoia seda raha selleks olukorraks, kus seda tõesti vaja on. Kui hädaolukord möödus, siis hakka kohe uuesti meelerahufondi sissemakseid tegema seni, kuni algne summa on taastatud – nii on su tagala alati ootamatuste vastu kindlustatud.

Rahablogi. Kust alustada rahalise vabaduse teekonda 2?

Oma eelmises postituses Rahablogi. Kust alustada rahalise vabaduse teekonda? kirjutasin eelarve tegemisest ja eesmärkide seadmisest, täna jätkame teemat järgmiste sammudega ja võtame ette laenud, millest eelmine kord sai veidi juba ka räägitud.

Neid inimesi on suhteliselt vähe, kellel ei ole mitte ühtegi laenu. Mina olen täna nende väheste hulgas, kuid nägin selleks ka väga kõvasti vaeva, et mõned aastad tagasi selleni jõuda. Aga see oli igati seda väärt – see on suurepärane tunne, kui sa mitte kellelegi mitte midagi ei võlgne ja selle nimel tasub pingutada. See ei ole kindlasti kerge ja nõuab enese distsiplineerimist, järjepidevust ja sihikindlust, aga ilma selle sammuta rahalist vabadust ei saavuta.

Jätame siinkohal kõrvale eluasemelaenu – see on reeglina väga madala intressiga, mis inflatsiooniga samas suurusjärgus, seega eluasemelaenu kasutamine ei ole halb ja see on mõistlikum, kui maksta üüri nagu surnud hobust. Aga kõik ülejäänud laenud, mille intress on sellest kõrgem, tekitavad võlgu elamise lumepalliefekti ja tuleb rahaasjade korrastamiseks esmajärjekorras likvideerida. Muidu on olukord selline, et sa teed küll eelarve ja saad oma kulud kontrolli alla, aga teisest küljest maksad igakuiselt võõra raha kasutamise eest peale ja säästa ikka ei õnnestu.

Tee omale tabel kõikidest laenudest, mis sul on. Võid selleks kasutada excelit, mõnda äppi või ka paberil, kuidas sulle endale rohkem meeldib. Kirja pane absoluutselt KÕIK kohustused peale eluasemelaenu – krediitkaardid, arvelduskrediit, järelmaksud, liisingud, väike- ja tarbimislaenud, kiirlaenud (loodan, et viimaseid sul pole). Tabelisse kirjuta laenusumma, intress, tähtaeg ja igakuine tagasimakse. Laenud reasta selle järgi, et esimesena kõige kõrgema intressiga laen ja järjest madalamaks.

Järgmisena võta rahakotist krediitkaart või -kaardid ja lõika kääridega pooleks. Nii ei teki sul kiusatust ega võimalust oma laenukoormat suurendada. Kui see tehtud, siis võta laenude tabel ette ja tee omale konkreetne plaan, mis ajaks sa laenudest vaba oled. Võta laenude tabeli kõrvale eelarve ja vaata üle, milliseid ridu saad kärpida, et laenude ära maksmist kiirendada.

Olen näinud soovitusi, et alustada laenude likvideerimist tähtaja järgi – kõige lühema tähtajaga laen esimesena ja kõige pikemaga viimasena. Kuigi see võib motivatsiooni suurendada, kuna esimesed tulemused tulevad kiiremini – näiteks saad kodumasinate järelmaksu 6 kuu asemel 3 kuuga makstud ja oled ühest laenust prii – siis mina alustasin suurima intressiga laenust ja soovitan sulle ka sama.

Mida suurem on intress, seda rohkem sa võõra raha kasutamise eest peale maksad ja seda kauem läheb sul aega, et laenuvabaks saada. Võta suurima intressiga laen ja pane paika summa, mille igakuiselt lisaks lepingujärgsele tasuda saad ja mille arvelt sa eelarves selle kokku hoiad. Ideaalis võiks see olla lepingujärgse summaga võrreldes kahekordne ehk maksaksid laenu poole kiiremini tagasi. Arvuta oma võimalik summa välja, pane uus kuumakse tabelisse ja lisa juurde kuupäev, mis ajaks laen uut kuumakset arvestades makstud on.

Kiiremini laenuvabaks
Kiiremini laenuvabaks

Seejärel võta ette suuruselt järgmise intressiga laen. Selle kuumakse jääb samaks, kuni esimene laen saab makstud. Peale seda liida teise laenu kuumaksele summa, mille maksid esimese laenu kuumaksena ja mis laenu lõppedes nüüd eelarves nö üle jääb. Nüüd liida maksed kokku ja pane kirja kuupäev, millal teine laen makstud saab.

Kui sul on laene rohkem, siis kolmanda ja kõigi järgmistega tee täpselt samamoodi – kuni tasud veel eelmist laenu, on järgmistel tabelis lepingujärgne makse, laenu lõppedes aga liidad sellele eelmisest vabanenud summa ja arvutad uue tähtaja. Korraga suuremaid summasid ära maksta on keeruline, aga ükshaaval saavad laenud nii järjest makstud ja saad astuda järgmisi samme parema elu suunas.